Foto 29: Lumine

jaanuar 19, 2010 kirjutas Külli Kraner

Lõuna-Tai :(

jaanuar 18, 2010 kirjutas Külli Kraner

Kuna Tais oli nii palju igasuguseid naljakas-kummalisi asju, siis veel kord natuke juttu sellest reisist:

:( väike susser-vusser ühest kohast teise liikumisega. Alguses ei saanud me aru, et “direct bus/boat” ei tähenda Tai mõistes sama, mis olime harjunud. See tähendas üldiselt, et no buss läheb enam-vähem otseteed küll, kuid ega siis seda otseteed ei pea samas bussis läbima, võib ju ikka ümber ka istuda vahepeal. Liiatigi olukorras, kus turistid ilmselgelt midagi ei jaga ja nad on raha ära maksnud.

Bussijaam-laevapiletiputka-elevandituurimüügikoht-tüüpi asutusi oli ka sadu ja kummaline, et kõik siiski toimis: ostsid suvalisest putkast laevapileti ja said tšeki ning näe see vahetatigi sadamas pileti vastu. Samas aeti laevade ja busside väljumiste kohta ikka kõvasti soga. Jamaks osutus see siis, kui olid takso välja kauplenud ja ennast lasknud sadamasse viia ja siis selgus, et laev läheb alles 3 tunni pärast. Sadamas oli aga täpselt null asja mida teha:) Kui aga juhtusid hommikul vara liikuma, siis kõik toimis, sest üldiselt peale lõunat ei olnud võimalik eriti liikuda, sellepärast oli lihtne ka reisipäevi kaotada.

Niisiis hakkaski näiteks üks meie bussiretkedest peale tunnikest ootamist Surat Thani ühelt tänavalt ja esimene ümberistumine oli täpselt kõrvaltänavas. Seal ootasime pooltunnikese ja juba olimegi järgmises bussis, kus saime sõita natuke pikemalt, pea Krabini välja, seega umbes 2 tundi. Kui buss jälle peatus ja meid maha kupatati, siis muidugi hakkasime juba taipama. Olime sattunud järjekordesse piletikontorisse, kust saime osta järgmise pileti. Õnneks tuli kolmas buss natuke kiiremini, umbes 20 minuti pärast. Saime taaskord natuke sõita, kui taas peatuti. Mõtlesime, et ohhooo, kas veel üks väike bussivahetus, aga seekord siiski mitte. Ootasime hoopiski teisi turiste. Päeva lõpuks olimegi sihtkohas nigu niuhti:)

Mingi hetk avastasime riikliku ühistranspordi ehk siis “big bus” kohalike mõistes. Hinnad olid ca poole soodsamad ja bussid väljusid õigetel aegadel, kuid sellele peale saamiseks pidi kõigepealt muude nö transpordifirmade müügimeestest meelt muutmata läbi murdma. Kõige paremini aitas vastuküsimus – aga kuhu sa ise lähed? See ajas müügimehed kohati isegi marru… nad tahtsid kuulda mõnda kohanime ju.

Ühe sõnaga transpordi peale kulus oodatust kauem aega, lihtne oli lasta ennast müügimeestest ära rääkida nö kiiremale bussile ja enam ühes ning teises ümberistumiskohas passida, ühtlasi ka rohkem maksta kui oleks pidanud, kohati oli ka segadust, millal miski asi siis lõpuks ikkagi väljub.

:( kilekoti- ja kõrremaania. Nii paljude erinevate läbimõõtudega joogikõrsi pole ma vist kunagi varem näinud nagu seda igas suvalises Tai poes-putkas näha sai ja kilekottidesse pakkimist oli ikka ka nii, et tolmas. Kõrte reegel tundus olevat see, et nii palju kui jooke nii palju pidi müüja ka kõrsi kaasa panema, kindlasti oli selle kohta mõni riiklik määrus kehtestatud vms. Võid ju öelda küll “EI!” kilekotile ja kõrrele, kuid üldist olukorda sa sellega ei muuda ja nii kaotadki valvsuse ning mingi hetk liiguvad kõrred ikkagi salamahti sinu kotti.

:( kohalikest arusaamine. Kahju oli sellest, et kohalike inglise keele tase ja teisalt meie tai keele tase oli niivõrd madal, et ei olnud võimalik pikemalt asju uurida või kohaliku elu kohta pärida. Aga kohalikud petsid osavalt ära oma mittearusaamise. Meie kahjuks selgus see alles siis, kui enamasti oli juba liiga hilja.

:( lisaks muidugi avanes tihti minu ees niisugune pilt, mis tekitas süümepiinu, et ma oma kotiga ikka hakkama ei saanud:):):)

Foto 28: Pea vee all

jaanuar 12, 2010 kirjutas Külli Kraner

Foto 27: Poolsaar

jaanuar 8, 2010 kirjutas Külli Kraner

Foto 26: Paat

jaanuar 8, 2010 kirjutas Külli Kraner

Lõuna-Tai reis maailmakaardil

jaanuar 6, 2010 kirjutas Külli Kraner

Lõuna-Tai muljetele lisaks ka visuaalne lahendus.

Meie tegime nii:


View Larger Map

Aga soovitavam oleks ehk hoopis nii teha:


View Larger Map

Lõuna-Tai :)

jaanuar 3, 2010 kirjutas Külli Kraner

Enne veel kui muljed Lõuna-Taist kustuma hakkavad panen naerusuud kirja:

:) Lõuna-Tai rannad ja spad – selle piirkonna külastamiseks oleks kõige mõttekam teekond järgmine: võta Eestist edasi-tagasi lend Phuketi, kohale jõudes kohe laevaga edasi Railay’sse ja veeda seal hea mitu-mitu päeva spades ja rannas, jäta seejuures esialgu vahele Krabi (liiga palju turiste), sinna võid sõita päevaks shoppama, sest näiteks Ao Nangi tänavakaubandus on rikkalik. Paadiga on sinna 2 km, paat väljub siis kui 8 inimest on koos. Mul muidugi vedas, peale mind saabus kaabuga härra, kellel oli kohe vaja Ao Nangi saada ja ta oli nõus kogu paadi kinni maksma. Ei pidanudki ootama:)

Railay on muidu väike poolsaar, kuid üllatuslikult mitmekesine. Vaid natuke eemal on lahe boheemlaslik rand Tonsai, kus seljakotimehed isegi telikidega ööbisid näiteks, mangroovipoolses rannas leidub huvitavaid ööbimis- ja söögikohti. Mina  sattusin natuke peenemasse kohta. Päiksevarju otsides istusin ühte sohvabaari ja selgus, et tegemist oli spa-hotelliga, no oli muljet avaldav ikka küll. Nagu ikka sealkandi spad. Kui aga peaks igav hakkama, siis saab Railay’st võtta paadi ja lasta end viia päevaks ka inimtühjale rannale mõnel silmapiiril oleval saarel, maksis ca 1000 bahti.

Railay’st võiks võtta laeva Ko Lantasse, kus võiks pakid maha panna ja rentida näiteks motorolleri ja sellega saarel ringi kimada. Lisaks saaks teha päevaseid laevasõite nt Ko Phi-Phisse või mõnele muule väiksemale saarele. Ko Phi-Phi on muidugi selline koht, kuhu kõik Phuketi turistid suunatakse, seega tegemist on massikohaga, seda enam, et The Beach ja James Bondi üks osadest on sealkandis filmitud. Ko Phi-Phi hindades kajastub kogu see kuulsusrikkus muidugi ka.

Ja otse loomulikult saab igal pool võtta sõitu elevantidega, džunglis matkata, ahve sööta jne jne. Ei tea, mis värk neil tailastel nende ahvidega on, aga ahvide koolituskeskusi oli igas linnas kohe ikka mitu-mitu:)

Ja kui siis veel aega ja tahtmist on siis võiks mõelda Andamani merest Tai lahe saartele siirdumist, seda siis läbi Surat Thani. Näiteks võiks minna Ko Pha Ngani saarele. Ko Pha Ngani kõrval on veel ka natuke suurem, aga palju enam turistikam Ko Samui või siis palju väiksem Ko Tao. Juba Ko Pha Nganile jõudes andis tunda mingi jama, sest taksojuhid olid kokku leppinud saarel kehtivad hinnad, mis ei vastanud üldse kohe tegelikule hinnatasemele ja seda eriti olukorras, kus erinevad põntsud Tai tursimile veel selgesti turistide vähesuse näol tunda andsid.

Seega: Phuket-Railay-Krabi (nt Ao Nang)-Ko Lanta-Ko Phi-Phi ja teised väiksed saared-(lisaks nt ka Ko Pha Ngan või Ko Samui).

:) Üllatuslik Bangkok – infrastruktuur, jõetransport ja turud. Ei oleks osanud nii palju huvitavat oodata. Alustuseks lennujaam, seejärel mitmetasandiline teedeinfra ning siis veel ülikiirelt ja oskuslikult toimiv jõetransport paadibussidena. Sõitsime niisama kümmekond peatust edasi-tagasi jõel, jälgides paatbusside manööverdamisoskust, ja valisime mõned turud läbijalutamiseks, sattusime hiinalinna. Tahtsime osta puidust käsitsi nikerdatud seinaplaati, aga jääb järgmiseks korraks…

:) Head hinnad - mis see kurss meil nüüd oligi, et kohalikud hinnad jagad laias laastus kolmega (1 baht = 0.33 krooni) ja nii maksabki taldrikutäis krevette 10, mereandidest pungil supp 30, üks ananass 7, üks öö hotellis 200 krooni jne jne.

:) Head inimesed – Inimesed on tõesti lahked, kas on see nüüd valdavast usust, budismist, igatahes pole ma varem kohanud olukorda, kus mul oli liiga suur rahatäht ja müüja arvas, et ma võiksin maksta siis, kui ma näiteks pärast päeva jooksul temast mööda jalutan ja tal on tagasi anda.

:) Head ilmad – no mis saab olla ühele eestlasele vastuvõetavam kui 37 kraadi, päike ja mõnus tuul. Parim aeg selliste ilmade saamiseks peaks Lõuna-Tais olema novembrist kuni veebruarini. Päris huvitav oli lugeda SMSe Eestist: “Tere, meil siin -24…”

:) Nämm-nämm puuviljad – Puuviljaturu otsimisega tuli küll natuke vaeva näha, aga nägigi igas kohas rohkem ümbrust ka. Ma nimelt eelistan puuvilju otse turult hankida, mitte hotellis pakutavaga rahulduda. Hetkel olid kõige magusamad ananassid.

:) Tai köök – avastasime vähemalt ühe maitsetaime, mida võiks edaspidi kasutada, kui aasia söögid plaanis. Nimelt siis sidrunhein. Ühtlasi tasuks kaalumist järgmisel korral Aasia poole sattudes osalemine mõnel kohalikul kokakursusel. Selle kandi köök on ikka midagi erakordselt head peab ütlema!

Head uut aastat!

jaanuar 1, 2010 kirjutas Külli Kraner

Igasugused meilid saada-see-meil-kümnele-sõbrale-edasi ei ole just midagi, mis korda läheks, kuid mõned head aastad tagasi sain umbes alloleva sisuga kirja, mida võib ikka uue aasta alguses üle vaadata-mõelda:

Kujutle, et on olemas pank, mis saadab su arvele iga päev 86.400 krooni. Arve tühjendatakse igal õhtul, hoolimata sellest kas oled raha ära kasutanud või  mitte. Mida sa teeksid? Loomulikult võtaksid kõik raha juba hommikul välja!

Igal ühel meist on selline pank. Selle panga nimi on AEG. Igal hommikul saadetakse su arvele 86.400 sekundit. Igal ööl arve tühjendatakse. Hoolimata sellest, kuidas ja kas oled neid sekundeid kasutanud. Sellele arvele ei saa korjata sääste, ega seda ei või ületada. Iga päev avab pank su jaoks uue arve. Öösiti see jälle tühjeneb. Kui sa ei ole oma summat kasutanud, on kaotus pöördumatu. Ei ole võimalik jätta pisut homseks, sa pead kasutama antut just täna. Investeeri targalt, nii et saaksid selle summa eest võimalikult palju õnne, tervist ning edu.

Hinda ja naudi iga hetke, eriti veel neid, mida saad veeta koos lähedastega, püüa mällu sooje tundeid, mõnusaid olemisi, kaasnevaid lõhnu!

Head uut 2010. aastat!

Meeleolufotod Lõuna-Taist

detsember 30, 2009 kirjutas Külli Kraner

Foto 25: Paadid päikseloojangus

detsember 30, 2009 kirjutas Külli Kraner