Monthly Archives: October 2009
Kaks fotodega jõulukingiideed
Mina olen üks nendest, kes juba kindlasti hiljemalt oktoobris hakkab koguma jõulukingiideid ja aegsasti kõik kingid ka valmis teeb/ostab ning tagatipuks peale kuuse tuppatoomist teistes pereliikmetes jõulutunde tekitamiseks need ka varakult kuuse alla sokutab. Detsember on ju alati niigi kiire kuu ja siis ongi hoopis parem rahvast täis poode pidi jooksmise asemel hoopis sõpradega hõõgveini- ja küünlapõletamisüritusi pidada, nö aastat kokku võtta.
Sellepärast ma vist ei saagi aru nendest inimestest, kes kurdavad, et jõulud on kommertsialiseerunud ja üldse ühed tüütud pühad, sest kinkide ostmiseks peab paksus jopes pikkades sabades trügima, mõttetuid viimase hetke kinke ostma ning tagatipuks veel ka mitu pikka puhkepäeva üle elama:) ihihhihiiii ma juba kujutan, ette kui marru nad lähevad, kui juhtuvad oktoobris lugema mu postitust jõuludest!
Aga nüüd siis asja juurde, seoses fotodega on mul tekkinud kaks kingideed, mille kiirelt üles kriban, et õigel ajal oleks valida, mida kellele kinkida.
Esiteks sattus hiljuti mulle näppu oma fotode ja juttudega fotoraamat, mille Maria oli meisterdanud nii kõrgel tasemel, et sellest kohe tekkis tahtmine ka katsetada. Ideega maksaks näiteks tutvuda siit ja muidugi annab google palju linke. Suurepärane kink vanavanematele lastelaste aasta tegemistest või siis reisikaaslasele ühise viimase reisi tipphetkedest, eks ole ju!
Teiseks avastasin tugevale papile trükitud fotod, mille sõbranna pisitütar kingituseks oli saanud. Fotod nagu fotod ikka, tavaformaat ja kena läige, kuid lastele vastupidavad ning igapäevaselt kättesaadav kena ajaviide endalegi.
Seega jälle mõtteid kingituste listis juures ja vähem stressi tagatud! Mulle endale meeldivate kingituste listi peab nüüd ka üle vaatama, sest ikka ju leidub neid, kes 23ndal küsivad, ei tea, mis see jõuluvana Küllile sellel aastl ka tuua võiks… No ja siis on ju (stressis)küsijal nii palju kergem, kui mul on kohe pikk list mõtetest olemas. Pikk list peab olema ka selleks, et siis ma tegelikult ei tea, millega jõuluvana mind üllatab.
Reisile Air Baltic’uga – tänan rohkem mitte!!!
Umbes 5-tunnine bussisõit Riiast Tallinna algas öösel kella poole kahe ajal ja juba kell 6.15. hommikul olingi ma kodus:) Selle uskumatu reisi jooksul suutsin välja mõelda loomulikult ka loo moraali – eestlane eelista eestimaist, ära kindlasti usu lätlasti 1000 krooni odavama lennupileti eest ja eriti praegu ning eriti, kui tegemist on ümberistumisega lendudega!
Mitmeid kordi tuli ka lausa naer peale, kui kujutasin ennast ja veel 12 eestlast ette öösel ja täiesti ikskohas Lätis, kitsas mikrobussis, mille roolis oli just nagu mõni maffia põkk, kes rääkida küll vist ei osanud. Umbes nagu need džudo pandad “Oota sa!” multikas. Uskumatu oli olla järsku lennuki asemel bussis. No üldse ei jõudnud kohale, et mis toimub.
Praegune majandusolukord on vist tekitanud tunde, et kõike peaks saama väga odavalt ja kuna igasuguseid sooduspakkumisi on igas vallas küllaga, siis hakkasin minagi vaatama odavlende. No lendude peale ei saa kindel loomulikult olla, kuid kui kasutada natuke kallemaid otselende Euroopasse, siis võib lend küll hilineda, kuid vähemalt ei panda sind lennuki asemel sõitma bussiga. Pealegi, mina sain Tallinna jõudes kohe koju, kuid hullem oli neil, kes pidid edasi sõitma.
Kõige hämmastavam kogu selle naljaloo puhul oli Air Baltic esindaja, kes ka bussi tunniajalise viibimise ilma süüks ajas. Nad oleksid võinud vähemalt vihastel klientidel suud sööki ja jooki täis toppida ja polekski üldse olnud probleemi. Selle idee peale kostis esindaja kohe, et mis te arvate, kust keset ööd võiks ta küll süüa hankida, kõik on ju kinni:) Väga naljakas tagant järele…
Kaheksa kuud FotoKunsti
Kui nüüd arvestus pole sassi läinud, siis peaks olema kaheksa kuu jagu fotograafiat õpitud, viimasel ajal küll järjest vähem ja vähem, kuid järgnevad kuud tõotavad tulla natuke aktiivsemad selles osas. Esiteks on aeg seal maal, et fotovarustuse uuendamise mõtted teoks teha ja teiseks tekib natuke enam aega ja võimalust praktiseerida.
Eesmärgiks võikski seada selle, et aasta lõpuks oleks fotokogu täienenud nii palju, et oleks põhjust mõni väljatrükk ka teha ja et oleks pikalt valikut FotoKunstis neid ülesriputada või siis hoopis, et oleks mida pidevalt uuendada digi pildiraamis. Viimane on üks tore leid, mis alguses küll tundus natuke nagu mõttetu, kuid tegelikult õigustab on eksistentsi täiesti.