Kuna Tais oli nii palju igasuguseid naljakas-kummalisi asju, siis veel kord natuke juttu sellest reisist:
väike susser-vusser ühest kohast teise liikumisega. Alguses ei saanud me aru, et “direct bus/boat” ei tähenda Tai mõistes sama, mis olime harjunud. See tähendas üldiselt, et no buss läheb enam-vähem otseteed küll, kuid ega siis seda otseteed ei pea samas bussis läbima, võib ju ikka ümber ka istuda vahepeal. Liiatigi olukorras, kus turistid ilmselgelt midagi ei jaga ja nad on raha ära maksnud.
Bussijaam-laevapiletiputka-elevandituurimüügikoht-tüüpi asutusi oli ka sadu ja kummaline, et kõik siiski toimis: ostsid suvalisest putkast laevapileti ja said tšeki ning näe see vahetatigi sadamas pileti vastu. Samas aeti laevade ja busside väljumiste kohta ikka kõvasti soga. Jamaks osutus see siis, kui olid takso välja kauplenud ja ennast lasknud sadamasse viia ja siis selgus, et laev läheb alles 3 tunni pärast. Sadamas oli aga täpselt null asja mida teha:) Kui aga juhtusid hommikul vara liikuma, siis kõik toimis, sest üldiselt peale lõunat ei olnud võimalik eriti liikuda, sellepärast oli lihtne ka reisipäevi kaotada.
Niisiis hakkaski näiteks üks meie bussiretkedest peale tunnikest ootamist Surat Thani ühelt tänavalt ja esimene ümberistumine oli täpselt kõrvaltänavas. Seal ootasime pooltunnikese ja juba olimegi järgmises bussis, kus saime sõita natuke pikemalt, pea Krabini välja, seega umbes 2 tundi. Kui buss jälle peatus ja meid maha kupatati, siis muidugi hakkasime juba taipama. Olime sattunud järjekordesse piletikontorisse, kust saime osta järgmise pileti. Õnneks tuli kolmas buss natuke kiiremini, umbes 20 minuti pärast. Saime taaskord natuke sõita, kui taas peatuti. Mõtlesime, et ohhooo, kas veel üks väike bussivahetus, aga seekord siiski mitte. Ootasime hoopiski teisi turiste. Päeva lõpuks olimegi sihtkohas nigu niuhti:)
Mingi hetk avastasime riikliku ühistranspordi ehk siis “big bus” kohalike mõistes. Hinnad olid ca poole soodsamad ja bussid väljusid õigetel aegadel, kuid sellele peale saamiseks pidi kõigepealt muude nö transpordifirmade müügimeestest meelt muutmata läbi murdma. Kõige paremini aitas vastuküsimus – aga kuhu sa ise lähed? See ajas müügimehed kohati isegi marru… nad tahtsid kuulda mõnda kohanime ju.
Ühe sõnaga transpordi peale kulus oodatust kauem aega, lihtne oli lasta ennast müügimeestest ära rääkida nö kiiremale bussile ja enam ühes ning teises ümberistumiskohas passida, ühtlasi ka rohkem maksta kui oleks pidanud, kohati oli ka segadust, millal miski asi siis lõpuks ikkagi väljub.
kilekoti- ja kõrremaania. Nii paljude erinevate läbimõõtudega joogikõrsi pole ma vist kunagi varem näinud nagu seda igas suvalises Tai poes-putkas näha sai ja kilekottidesse pakkimist oli ikka ka nii, et tolmas. Kõrte reegel tundus olevat see, et nii palju kui jooke nii palju pidi müüja ka kõrsi kaasa panema, kindlasti oli selle kohta mõni riiklik määrus kehtestatud vms. Võid ju öelda küll “EI!” kilekotile ja kõrrele, kuid üldist olukorda sa sellega ei muuda ja nii kaotadki valvsuse ning mingi hetk liiguvad kõrred ikkagi salamahti sinu kotti.
kohalikest arusaamine. Kahju oli sellest, et kohalike inglise keele tase ja teisalt meie tai keele tase oli niivõrd madal, et ei olnud võimalik pikemalt asju uurida või kohaliku elu kohta pärida. Aga kohalikud petsid osavalt ära oma mittearusaamise. Meie kahjuks selgus see alles siis, kui enamasti oli juba liiga hilja.
lisaks muidugi avanes tihti minu ees niisugune pilt, mis tekitas süümepiinu, et ma oma kotiga ikka hakkama ei saanud:):):)
