Kes meist ei tahaks korraks külmast talvest sooja päikese kätte sõita. Igal juhul mina olen poolt:) Pärast pikki otsinguid, ühte ja teistpidi otsustamist leidsime, et Hurgada sobib kiireks põgenemiseks ligi 30-kraadisest külmast meie kolmikule hästi. Vaatamata uudistele rahutustest oli kohapeal kõik hoopis helgem, kuigi siiski mitte päris tavapärane. Õhtuti korraldati tänavatel väiksemaid demonstratsioone autode tuutamise ja mõnigase vilekoori saatel, mis aga siiski tähendasid teatud ohumärki. Turistide silmapiirile ilmudes hoidis politsei kõik kindlalt kontrolli all ja oli eriti valvas ning koheselt valmis turiste kaitsma. Nii palju kui kohalikega Hurgadast rääkisime oli suurem osa kohalikest tegelikult väga enast väljas juba nii pikalt kestnud ebastabiilsest olukorrast, demonstrantidest ja kõike selle tagajärgedest.
Ja põhjuseid oli igal pool tunda ka, sest turiste oli ikka suhteliselt vähe, rannad tühjad, hotellides peamiselt kohalikud puhkajad Kairost ja tänavakauplejad lootusetusest väheaktiivsed. Meile see muidugi meeldis, sest teenindus oli tunduvalt kvaliteetsem ja tänavatel tüütavad kaubitsejad tunduvalt sõbralikumad kui neli aastat tagasi ning ühtlasi tundus kõik palju rahulikum. Oma osa turistide vähesuses oli kindlasti ka tavalisest tunduvalt külmemas talves. Nii tundsime meiegi kõrbekülma, mis ilma päikseta koheselt tekib ja nägime kõrbele mitteiseloomulikku pilvist taevast nii, et tekkis tunne peatsest vihmast:) Ega üliselt detsembrist kuni märtsini ei olegi Egiptuses päris sooja ilma loota ja seda eriti õhtuti, ja sellel aastal veel eriti.
Samas oli kahju ka, sest tegelikult olid kohalikud kurvad ja nõutud tuleviku ees. Tundus, et pöördunud olukord Egiptuse senisest eurooplaste populaarsest turistisihtkohast ebastabiilseks piirkonnaks oli avanud kohalikud elanikud ja nad paistsid seekord rahvusena hoopis teistsugused, siirad ja kenad inimesed. Kindlasti mängis oma osa ka see, et Katarina neile väga meeldis. Tõesti lahe, kuidas nii täiskasvanud ja loomulikult ka lapsed kohe sõbralikult temaga mängima hakkasid ja Katarina püüdlikult aru tahtis saada, mida lapsed temalt soovivad. Meile saime aga võimaluse kohalikega juttu puhuda nii palju kui nende inglise keele oskus seda võimaldas.
Kokkuvõttes muutsid pikad hommikuuned ja hommikusöögid terrassil, mõnusad piimakohvid, mängud rannas lainete ja kividega, soe päike, mangojäätis, lõunauinakud väljas lebolas tuul juukseid sasimas ning õhtused jalutuskäigud koos maitsva tänavatoiduga puhkuse Hurgadas väga nauditavaks. Ma kohe tundsin, kuidas soe päike ja pilvitu taevas mind rõõmustama panid:) Nii kaua olin oodanud seda…
