Tag Archives: fototarkus

Märkamatult on minust saanud RAW-inimene. See ei juhtunud üleöö, vaid võttis oma pool aastat enne, kui olin lõplikult nö usku muutnud. Peamiselt tuli see tänud viimase aja ettevõtmistele fotostuudios ja ka ühe väga hea lektori tööle, kes vapustava innukuse ja järjepidevusega RAW formaadi miinused plusside ees on minu jaoks peaaegu märkamatuks muutnud.

Mulle tundub, et olin senini harjumuste ohver, JPEG tundus nii mugav ja lihtne viis pildistamiseks ning seetõttu ei tahtnud ennast muuta. Lisaks tundsin liiga suure hilisema järeltöötluse ees hirmu. Samas muidugi ahvatles kordades ja kordades suurem värvisügavus, st oma kaamera võimaluste maksimaalne ärakasutamine, pärast pildistamist ise vasavalt enda tunnetusele pildistatud olukorrast tehtud fotole toonide seadmine, kaotamata see juures foto kvaliteedis. Aga ka õige värvustasakaalu (White Balance) ja särituse (seda küll paari astme võrra, et vältida posteriseerumist) hilisem seadmise võimalus ning ära kõrbenud alade taastamise võimalus (seega pigem püüan nüüd pildistada üle- kui alasäris). 

JPEG puhul läheb hilisema töötlemise käigus igal juhul osa toone kaduma, sest toonide hulk on lihtsalt nii palju piiratum. Inimsilm suudab mustvalgel fotol eristada 256st toonist  umbes 200 tooni, seega saab töötlemise käigus kaduma minna hea foto säilimiseks umbes 56 tooni. Olgu võrdluseks öeldud, et JPEG võimaldab salvestada 8 bitilise värvisügavusega (st 256 punast, 256 sinist ja 256 rohelist värvi). RAW aga kasutada kogu kaamera sensori võimekust. Nii on näiteks D200 sensor 12 bitine, mis annab üle 4000 tooni nii punasele, rohelisele kui ka sinisele värvile. Seega mis iganes töötlust ka ei tehtaks, jääb kindlasti alles minimaalselt vajalik 200 tooni.

Muidugi tekib siis küsimus, miks sa kohe ei pildsta nii, et pärast pole vaja midagi muuta:) Aga RAW formaadis pildistades püüan seda ikkagi teha, lihtsalt võib olla olukordi, kus midagi läheb viltu. Näiteks võib mõni emotsioon kaduda kiiremini kui on minu kaamera valmisseadmisvõime, hiljem kui olen kaamera seaded paika saanud, ei saa ma ju öelda: “Vabandage väga, tehke nüüd see sama emotsioon uuesti!”:) Või tahan hiljem mõne foto seinale printida 2×3 meetri suuruses. Või ei saa mõnda välipildistamissessiooni halva ilma tõttu edasi lükata jne jne.

RAW formaadi peamiseks puuduseks on suur maht ja puudulikud oskused RAW konvertimisel. Pole ju RAW formaadi puhul esialgu tegemist pildifailiga vaid infohulgaga, millest tuleb hilisema konvertimise käigus alles pilt teha: tehakse pikslid, seatakse paika värvustasakaal, lisaks saab kontrollida teravust, müra ja ka valgeks kõrbenud alasid fotol ning palju muudki. Kui JPEG formaadi puhul teeb selle ära kaamera protsessor automaatsel, mis ongi peamine põhjus, miks mõni foto ei paista sulle hiljem nii nagu sinu subjektiivne tunnetus nägi. Automaatika ei pruugi ja enamasti ei klapigi sinu poolt nähtavaga.

Olingi esialgu segaduses, kuidas oma süsteem üles ehitada. Kuid nüüd lõpuks tundub, et olen jõudnud mulle sobiva lahenduseni, kasutades esiteks Adobe Lightroom’i RAW konvertimiseks ning peamiste seadistuste paikasaamiseks, Adobe PhotoShop’i põhjalikemate korrektuuride tegemiseks ning Adobe Bridge võimalusi salvestamiseks ja oma pildipanga haldamiseks. Eks see kõik võtab loomulikult aega, kuid tasub siiski kuhjaga ennast ära ka. Mis muud, kui jõudu tööle:)