-
Viimased postitused
Teemad
aktifoto ametiportreed Barcelona 2011 beebid beebiootus Eesti EestiFoto fotokool Egiptus 2008 enne klõpsu fotod fotostuudios fototarkus Itaalia 2008 jutud Keenia 2004 kinkekaart konverents lapsed Lõuna-Tai 2009 musid perefoto portree pärast klõpsu Reisid Singapur2012 sõbrannad Tansaania 2004 tootefotod Ukraina 2005 Venetsueela2008 õuesViimased kommentaarid
- Fotod Singapuri Marina Bay piirkonnast | Fotostuudio ja Külli Kraner fotod on Singapore – the Sky’s the Only Limit
- Külli Kraner fotod Singapurist | Külli Kraner Photography on Singapore – the Sky’s the Only Limit
- Singapuri oma India on Singapore – the Sky’s the Only Limit
- Päiksetõus Singapuris on Good Bye Singapore
- Päiksetõus Singapuris on Singapore – the Sky’s the Only Limit
Arhiiv
- February 2012 (1)
- January 2012 (8)
- December 2011 (9)
- November 2011 (6)
- October 2011 (6)
- September 2011 (7)
- August 2011 (5)
- July 2011 (4)
- June 2011 (5)
- May 2011 (2)
- April 2011 (7)
- March 2011 (3)
- February 2011 (3)
- January 2011 (1)
- December 2010 (5)
- November 2010 (5)
- October 2010 (2)
- September 2010 (7)
- August 2010 (6)
- July 2010 (4)
- May 2010 (2)
- February 2010 (3)
- January 2010 (8)
- December 2009 (9)
- November 2009 (7)
- October 2009 (3)
- September 2009 (5)
- August 2009 (5)
- July 2009 (8)
- June 2009 (12)
- May 2009 (8)
- April 2009 (6)
- March 2009 (8)
- February 2009 (12)
- January 2009 (2)
Tag Archives: jutud
Südamekujuline jõuluootus
Kuusk on toas ja Katarina abiga ehitud, pipargoogid on küpsetatud ja nendest on isegi juba isu täis söödud, kingitused on valmis või vajavad veel viimast lihvi ja muud polegi teha kui viimast jõulueelset nädalat rahulikult võtta.
Pipargoogid on meil ikka ainult südamekujulised, kuusk on traditsiooniline kuusepuu, sest selle lõhn on nii jõululõhn, et ei raatsiks sellest mitte loobuda. Kingitused nagu ikka on enamuses ise tehtud, olgu siis aasta jooksul kogunenud fotodega seoses või päris ise näputööd tehes. Niimoodi ise kingitusi tehes on jõulurõõmu rohkem ja jõulutunne ehedam ja armsam. Poodides enne pühi pole just tore tegevus, see väsitab! Ma tegelikult arvangi, et kõik need, kes jõule põhimõtteliselt ei hinda, ongi need, kes ennast poodides enne ära väsitavad ja välja vihastavad:) Kole tüütu oleks küll kui peaks kõik kingitused poest leidma:) Pigem mitte!





Me olime “need” fotostuudio kliendid
Käisime jälle fotostuudios Kadri juures pildistamas. Põhjuseid leiab ju alati. Perefotod on nii armsad ka. Seekord tähistasime Katarina aastaseks saamist ja ühtlasi tahtsin ma teadlikult olla ise vahelduseks pildistatava olukorras. Ise pildistades unustad ju kiiresti, et ega see stuudiosse tulek on kättevõtmise asi küll. Esialgu tundus näiteks raske leida sobivat aega Katarina päevaplaanis, edasi aga kaasavõetavaid riideid. Natuke garderoobis tuulates valisime siiski sobivad kostüümid. Ei midagi peent, aga siiski natuke läbi mõtlema pidi. Ühe sõnaga valmistasime end ette ja häälestasime rõõmsaks tunnikeseks stuudios.
Kõik Katarina kleidikesed jäävad aga ootama järgist korda stuudios, sest peale 15 minutit selgus, et just meie olemegi praegu need “rasked” kliendid fotostuudios, keda oleme Kadriga naljatledes ette kujutanud. Ühe sõnaga pere kõige pisem liige lihtsalt ei olnud õnnetu näoga vaid ta hakkas kohe väga ilmekalt suurte pisaratega nutma kui välkude lähedusse sattus. No vot ja proovi siis saada seinafotot:)
Sarnastes olukordades olles olen ennast alati fotograafina tundud kuidagi süüdi, tahaks ju armsast perekonnast lõpptulemusena esitada mitmeid laia naeratusega fotosid. Täna aga mõistsin, et vanematel on veel keerulisem. See on võrreldav näiteks olukorraga, kus tekitad veeuputuse oma alumistele naabritele - endal on kodu küll rikutud, kuid alumisest on veel rohkem kahju. Aga mis ma siin ilmaaegu patran, pole ju otseloomulikult asi üldsegi nii hull, sest fotosid üle vaadates jääb mulje nagu oleks ikkagi olnud just selline fotostuudiotund nagu unistasime: fotodel on kõik rõõmsad ja ilusad. Fotosid jõuab lihtsalt nii palju klõpsida, et üldmulje jääbki naeratav.
Kokkuvõtteks õppisin enda jaoks edaspidiseks seda, et peamine on valida selline aeg, mis sobib beebi päevaplaaniga. Parimad ajad on kas kohe hommikul või siis juba päris õhtul, sest siis jõuab beebi kindlasti päeva jooksul magada.
Stuudiosse jõudes tundub, et tuleb anda beebile natuke aega stuudioga tutvumiseks. Pildistage esimese 15 minutiga nii palju erinevaid kaadreid kui võimalik. Võib olla, et beebile jõuab kogu see “kummaline koht” väikese viivitusega kohale ja siis on juba raske teda maha rahustada, rääkimata naeratamisest. Äärmiselt oluline on olla vanemana ise aktiivne välja pakkuma nö koduseid naeruvõtteid või selekteerima fotograafi poolt pakutavaid lahendusi. Samas ei soovitaks kiirustada sessiooni katkestamisega. 5 minutit “välguvaba” aega võib anda lõpuks ka beebi naeratused. Olgu siis neid kasvõi paar-kolm, sest fotograaf tabab need enamasti.
Ühtlasi julgustab tänane kogemus mind utsitama fotostuudiosse tulema ka neid vanemaid, kes pelgavad ülaltoodud olukorda sattumist. Vaatamata sellele, et jääb tunne, et laps ju ei naeratanud mitte kordagi, siis on väga suur tõenöosus, et ilusad fotod tulevad ikkagi. Isegi kui kokku oli kaks naeratust, siis üks neist õnnestus kindlasti fotole saada!
Maal vanaema juures
Täna on olümpiamängud. Otsime aidast soojendus- ja võistlusdresse meenutavad hilbud ning haarame lisa ka kotiga kaasa, et oleks tuusam “võistlusareenile” jalutada. Minu esimeseks alaks on korvpall. Kui olen kolm korda 21-te ära mänginud, siis võtan soojendusdressi maha ja hakkab tõeline võistlus: “rahvas” kisab, “reporterid” kommenteerivad hoogsalt, kõik sagivad, et “võistlejaid” näha … aga kuradi kanad, astusin s… sisse ja pean võtma pausi ning kaotan liidrikoha. Continue reading
Seiklused vees
No ja siis muidugi küsib keegi alati, mida te seal kärjääris näha loodate või koguni, mis mõte üldse on Eestis sukelduda: nähtavust pole ollagi, ilm ja vesi külmad, kalipsokihid ei lase liigutada jne jne. Aga samas ei küsi keegi näiteks no, mida need jahimehed siin Eestis jahivad, pole ei elevante ega lõvisid… Continue reading
Posted in Fotod
Leave a comment
Imeline veemaailm
Suundun peale tühjades garaažides kollamist hoopis metsa poole, ületades selleks pika kõrge kivimüüri. Silman müüril tänavalaternat ja püüan sellest ohutult üle lennata. Uhh, õnnestus! Süngelt udusesse metsa jõudes avastan, et kuuskedel on okkad maha kukkunud ja lehed ei taha siin ka kasvada. Muidu on aga mets unine ja inimtühi. Vuhisen ühe puu ladva juurest teise juurde, laskun natuke allapoole puutüvede ja väiksemate puude juurde, hõljun miski põõsa kohal. Kogemata riivan ühte oksa - no, ei ole see lennutehnika veel nii käpas Continue reading



