Posts Tagged ‘jutud’

Edasi ja natuke ka tagasi

veebruar 25, 2010

Arvasin, et siinsesse blogisse jätkub juttu umbes aastaks ja nüüd on see aeg juba ka kuu jagu möödas. Selle ajaga on kirjutatud 99 postitust ja statistika näitab ligi 13 000 külastust ja mis peamine – laekunud on väga palju nõuandeid ja tähelepanekuid kommentaaride näol. Tänud kõigile selle eest! 

Aga kas nüüd võiks siis öelda, et fotokunst on selgeks õpitud ja võiks nö poe kinni panna?

Kaugel sellest, et fotokunst oleks selge. Selles osas jätkub õppimist ja ka kirjutamist. Lisaks on tekkinud tahtmine natuke vaadata tagasi. Õigemini on tekkinud soov korrastada arvutis olevaid reisifotosid, kuna millegi pärast erinevad maad tuletavad end kildudena siit ja sealt meelde. Panen järgemööda need siia blogisse kirja. Ja üldsegi võiks ka natuke korrastada ja eksponeerida paremini juba tehtud fotosid. Edevuse laat ühesõnaga:) ja seega FotoKunst jätkab!

Lõuna-Tai :(

jaanuar 18, 2010

Kuna Tais oli nii palju igasuguseid naljakas-kummalisi asju, siis veel kord natuke juttu sellest reisist:

:( väike susser-vusser ühest kohast teise liikumisega. Alguses ei saanud me aru, et “direct bus/boat” ei tähenda Tai mõistes sama, mis olime harjunud. See tähendas üldiselt, et no buss läheb enam-vähem otseteed küll, kuid ega siis seda otseteed ei pea samas bussis läbima, võib ju ikka ümber ka istuda vahepeal. Liiatigi olukorras, kus turistid ilmselgelt midagi ei jaga ja nad on raha ära maksnud.

Bussijaam-laevapiletiputka-elevandituurimüügikoht-tüüpi asutusi oli ka sadu ja kummaline, et kõik siiski toimis: ostsid suvalisest putkast laevapileti ja said tšeki ning näe see vahetatigi sadamas pileti vastu. Samas aeti laevade ja busside väljumiste kohta ikka kõvasti soga. Jamaks osutus see siis, kui olid takso välja kauplenud ja ennast lasknud sadamasse viia ja siis selgus, et laev läheb alles 3 tunni pärast. Sadamas oli aga täpselt null asja mida teha:) Kui aga juhtusid hommikul vara liikuma, siis kõik toimis, sest üldiselt peale lõunat ei olnud võimalik eriti liikuda, sellepärast oli lihtne ka reisipäevi kaotada.

Niisiis hakkaski näiteks üks meie bussiretkedest peale tunnikest ootamist Surat Thani ühelt tänavalt ja esimene ümberistumine oli täpselt kõrvaltänavas. Seal ootasime pooltunnikese ja juba olimegi järgmises bussis, kus saime sõita natuke pikemalt, pea Krabini välja, seega umbes 2 tundi. Kui buss jälle peatus ja meid maha kupatati, siis muidugi hakkasime juba taipama. Olime sattunud järjekordesse piletikontorisse, kust saime osta järgmise pileti. Õnneks tuli kolmas buss natuke kiiremini, umbes 20 minuti pärast. Saime taaskord natuke sõita, kui taas peatuti. Mõtlesime, et ohhooo, kas veel üks väike bussivahetus, aga seekord siiski mitte. Ootasime hoopiski teisi turiste. Päeva lõpuks olimegi sihtkohas nigu niuhti:)

Mingi hetk avastasime riikliku ühistranspordi ehk siis “big bus” kohalike mõistes. Hinnad olid ca poole soodsamad ja bussid väljusid õigetel aegadel, kuid sellele peale saamiseks pidi kõigepealt muude nö transpordifirmade müügimeestest meelt muutmata läbi murdma. Kõige paremini aitas vastuküsimus – aga kuhu sa ise lähed? See ajas müügimehed kohati isegi marru… nad tahtsid kuulda mõnda kohanime ju.

Ühe sõnaga transpordi peale kulus oodatust kauem aega, lihtne oli lasta ennast müügimeestest ära rääkida nö kiiremale bussile ja enam ühes ning teises ümberistumiskohas passida, ühtlasi ka rohkem maksta kui oleks pidanud, kohati oli ka segadust, millal miski asi siis lõpuks ikkagi väljub.

:( kilekoti- ja kõrremaania. Nii paljude erinevate läbimõõtudega joogikõrsi pole ma vist kunagi varem näinud nagu seda igas suvalises Tai poes-putkas näha sai ja kilekottidesse pakkimist oli ikka ka nii, et tolmas. Kõrte reegel tundus olevat see, et nii palju kui jooke nii palju pidi müüja ka kõrsi kaasa panema, kindlasti oli selle kohta mõni riiklik määrus kehtestatud vms. Võid ju öelda küll “EI!” kilekotile ja kõrrele, kuid üldist olukorda sa sellega ei muuda ja nii kaotadki valvsuse ning mingi hetk liiguvad kõrred ikkagi salamahti sinu kotti.

:( kohalikest arusaamine. Kahju oli sellest, et kohalike inglise keele tase ja teisalt meie tai keele tase oli niivõrd madal, et ei olnud võimalik pikemalt asju uurida või kohaliku elu kohta pärida. Aga kohalikud petsid osavalt ära oma mittearusaamise. Meie kahjuks selgus see alles siis, kui enamasti oli juba liiga hilja.

:( lisaks muidugi avanes tihti minu ees niisugune pilt, mis tekitas süümepiinu, et ma oma kotiga ikka hakkama ei saanud:):):)

Lõuna-Tai :)

jaanuar 3, 2010

Enne veel kui muljed Lõuna-Taist kustuma hakkavad panen naerusuud kirja:

:) Lõuna-Tai rannad ja spad – selle piirkonna külastamiseks oleks kõige mõttekam teekond järgmine: võta Eestist edasi-tagasi lend Phuketi, kohale jõudes kohe laevaga edasi Railay’sse ja veeda seal hea mitu-mitu päeva spades ja rannas, jäta seejuures esialgu vahele Krabi (liiga palju turiste), sinna võid sõita päevaks shoppama, sest näiteks Ao Nangi tänavakaubandus on rikkalik. Paadiga on sinna 2 km, paat väljub siis kui 8 inimest on koos. Mul muidugi vedas, peale mind saabus kaabuga härra, kellel oli kohe vaja Ao Nangi saada ja ta oli nõus kogu paadi kinni maksma. Ei pidanudki ootama:)

Railay on muidu väike poolsaar, kuid üllatuslikult mitmekesine. Vaid natuke eemal on lahe boheemlaslik rand Tonsai, kus seljakotimehed isegi telikidega ööbisid näiteks, mangroovipoolses rannas leidub huvitavaid ööbimis- ja söögikohti. Mina  sattusin natuke peenemasse kohta. Päiksevarju otsides istusin ühte sohvabaari ja selgus, et tegemist oli spa-hotelliga, no oli muljet avaldav ikka küll. Nagu ikka sealkandi spad. Kui aga peaks igav hakkama, siis saab Railay’st võtta paadi ja lasta end viia päevaks ka inimtühjale rannale mõnel silmapiiril oleval saarel, maksis ca 1000 bahti.

Railay’st võiks võtta laeva Ko Lantasse, kus võiks pakid maha panna ja rentida näiteks motorolleri ja sellega saarel ringi kimada. Lisaks saaks teha päevaseid laevasõite nt Ko Phi-Phisse või mõnele muule väiksemale saarele. Ko Phi-Phi on muidugi selline koht, kuhu kõik Phuketi turistid suunatakse, seega tegemist on massikohaga, seda enam, et The Beach ja James Bondi üks osadest on sealkandis filmitud. Ko Phi-Phi hindades kajastub kogu see kuulsusrikkus muidugi ka.

Ja otse loomulikult saab igal pool võtta sõitu elevantidega, džunglis matkata, ahve sööta jne jne. Ei tea, mis värk neil tailastel nende ahvidega on, aga ahvide koolituskeskusi oli igas linnas kohe ikka mitu-mitu:)

Ja kui siis veel aega ja tahtmist on siis võiks mõelda Andamani merest Tai lahe saartele siirdumist, seda siis läbi Surat Thani. Näiteks võiks minna Ko Pha Ngani saarele. Ko Pha Ngani kõrval on veel ka natuke suurem, aga palju enam turistikam Ko Samui või siis palju väiksem Ko Tao. Juba Ko Pha Nganile jõudes andis tunda mingi jama, sest taksojuhid olid kokku leppinud saarel kehtivad hinnad, mis ei vastanud üldse kohe tegelikule hinnatasemele ja seda eriti olukorras, kus erinevad põntsud Tai tursimile veel selgesti turistide vähesuse näol tunda andsid.

Seega: Phuket-Railay-Krabi (nt Ao Nang)-Ko Lanta-Ko Phi-Phi ja teised väiksed saared-(lisaks nt ka Ko Pha Ngan või Ko Samui).

:) Üllatuslik Bangkok – infrastruktuur, jõetransport ja turud. Ei oleks osanud nii palju huvitavat oodata. Alustuseks lennujaam, seejärel mitmetasandiline teedeinfra ning siis veel ülikiirelt ja oskuslikult toimiv jõetransport paadibussidena. Sõitsime niisama kümmekond peatust edasi-tagasi jõel, jälgides paatbusside manööverdamisoskust, ja valisime mõned turud läbijalutamiseks, sattusime hiinalinna. Tahtsime osta puidust käsitsi nikerdatud seinaplaati, aga jääb järgmiseks korraks…

:) Head hinnad - mis see kurss meil nüüd oligi, et kohalikud hinnad jagad laias laastus kolmega (1 baht = 0.33 krooni) ja nii maksabki taldrikutäis krevette 10, mereandidest pungil supp 30, üks ananass 7, üks öö hotellis 200 krooni jne jne.

:) Head inimesed – Inimesed on tõesti lahked, kas on see nüüd valdavast usust, budismist, igatahes pole ma varem kohanud olukorda, kus mul oli liiga suur rahatäht ja müüja arvas, et ma võiksin maksta siis, kui ma näiteks pärast päeva jooksul temast mööda jalutan ja tal on tagasi anda.

:) Head ilmad – no mis saab olla ühele eestlasele vastuvõetavam kui 37 kraadi, päike ja mõnus tuul. Parim aeg selliste ilmade saamiseks peaks Lõuna-Tais olema novembrist kuni veebruarini. Päris huvitav oli lugeda SMSe Eestist: “Tere, meil siin -24…”

:) Nämm-nämm puuviljad – Puuviljaturu otsimisega tuli küll natuke vaeva näha, aga nägigi igas kohas rohkem ümbrust ka. Ma nimelt eelistan puuvilju otse turult hankida, mitte hotellis pakutavaga rahulduda. Hetkel olid kõige magusamad ananassid.

:) Tai köök – avastasime vähemalt ühe maitsetaime, mida võiks edaspidi kasutada, kui aasia söögid plaanis. Nimelt siis sidrunhein. Ühtlasi tasuks kaalumist järgmisel korral Aasia poole sattudes osalemine mõnel kohalikul kokakursusel. Selle kandi köök on ikka midagi erakordselt head peab ütlema!

Head uut aastat!

jaanuar 1, 2010

Igasugused meilid saada-see-meil-kümnele-sõbrale-edasi ei ole just midagi, mis korda läheks, kuid mõned head aastad tagasi sain umbes alloleva sisuga kirja, mida võib ikka uue aasta alguses üle vaadata-mõelda:

Kujutle, et on olemas pank, mis saadab su arvele iga päev 86.400 krooni. Arve tühjendatakse igal õhtul, hoolimata sellest kas oled raha ära kasutanud või  mitte. Mida sa teeksid? Loomulikult võtaksid kõik raha juba hommikul välja!

Igal ühel meist on selline pank. Selle panga nimi on AEG. Igal hommikul saadetakse su arvele 86.400 sekundit. Igal ööl arve tühjendatakse. Hoolimata sellest, kuidas ja kas oled neid sekundeid kasutanud. Sellele arvele ei saa korjata sääste, ega seda ei või ületada. Iga päev avab pank su jaoks uue arve. Öösiti see jälle tühjeneb. Kui sa ei ole oma summat kasutanud, on kaotus pöördumatu. Ei ole võimalik jätta pisut homseks, sa pead kasutama antut just täna. Investeeri targalt, nii et saaksid selle summa eest võimalikult palju õnne, tervist ning edu.

Hinda ja naudi iga hetke, eriti veel neid, mida saad veeta koos lähedastega, püüa mällu sooje tundeid, mõnusaid olemisi, kaasnevaid lõhnu!

Head uut 2010. aastat!

Seljakotimõtteid

detsember 23, 2009

No mida ma oskan öelda seljakotiga reisimise kohta?! Kaks sellist reisi on nüüd seljataga ja panen mõned asjad kirja, et järgmisel korral neid asju ei unustaks:

1. Vähem on parem – seekord kaalus mu kott ca 5 kg, kuid selgus siiski, et ma ei jaksanud seda tassida. Või õigemini see ei oleks olnud hea. Igasugu kleitide ja seelikute pealt annab järgmisel korral kõvasti kokku hoida. Palju muidugi kaalub ka igasugune kosmeetika, kasutasin küll 5-50 ml tuube-topsikuid, sest kaheks-kolmeks nädalaks piisab täiesti sellistest kogustest, v.a nöovesi ja päiksekreem. Ja muidugi raamatud, neid ei pea nii palju nüüd ka kaasa võtma.

2. Mõtle vihmale ka - senini pole arvestanud võimalusega, et mis siis saab, kui sajab. Õnneks on ka läinud selles osas hästi:) Järgmisel korral võta kaasa kotile vihmakaitse ja endale vihmakeep. Seekord hullult vedasi, vihm jäi järgi siis, kui just vaja oli ja ma ei olnud ka vaimselt valmis vihmaks, kuid järgmisel korral see ei pruugi nii enam minna.

3. iPhone … no good, no good – vaatamata sellele, et Tai üllatas paljudes kohtades vaba Wifiga, tekkis paaril korral olukord, et iPhone hangub nagu vahel harva temaga juhtuda võib ja seda miskipärast ikka siis kui olla Eestist ära. Sellisel juhul aidanuks tõenöoliselt vaid arvutga ühendamine.

4. Ole valmis plaaniks B – kui rongis või bussis pole sobivasse klassi pileteid, siis on hea omada teist plaani või see kohapeal välja mõelda. Ei ole ju vahet, kas suundud esmalt ühes suunas või siis hoopis-hoopis teises suunas.

5. Hoia ootused mõõdukal tasemel => (reaalsus/ootused)-1 – Lonely Planet ja ka mingid levinud teatud maade must to do listid võivad kohati laastavalt mõjuda, sest need soovitused on seotud massides turistidega enamasti.

6. Prussakad ja muud pudulojused – neid ikka liigub ringi ja prussakat pole vaja kohe maha lüüa, kui ta näiteks rongis välja ilmub, ja sellega kohalike halvakspandav pilk teenida:) Rotid ju ka ei tee midagi, lihtsalt siblivad ringi ja ajavad omi asju. Aga koerad olid Tais küll ennast täis, võtsid rannas aga kellegi kõrvale kambaga koha ja nii neist ei saadudki lahti, vaat, et isegi urisesid. Selles osas oli seal ikka kord majast ära küll. Vietanamis nii ikka asjad ei käi ilmselt…

7. Universaalne hõlst kaasa – endale üllatuseks olin seekord kaasa võtnud esialgu salli eesmägiga hõlsti, kuid reisi jooksul sai sellest kord seelik, kord rannakleit, kord istumiseks hea alus, kord tekk külmas bussis jne. Vaata, et sa seda järgmine kord maha ei unusta!

8. Võrkkiik – kust leiaks ühe matkamehe võrkkiige, mis oleks kokkupakituna maksimaalsete mõõtudega 15×20 cm, kaaluks 800 g ja millel oleks moskiito võrk ka? Nägin ühel rännumehel sellist ja hiilgama hea oleks ju ükskõik kus võrkkiik üles seada ja ookeani ääres lebotada. Uuri asja!

9. Reisil olgu pealik – nii hea on, kui reisid kellegagi, kes teab, kuhu minema peab ja mida vaatama peab. Hea on lasta ennast üllatada ägedate kohtadega!

Jõulueelne jutt

november 26, 2009

Peagi algava jõulukuu sissejuhatusena on paslik ka minu mõte FotoKunstiAlguse üheksanda kuu kokkuvõttena, mis seekordselt ei ole seotud hoopiski mitte fotovarustuse või -teooriaga. See on hoopis mõte sellest, et inimesed on nii head. Nii palju on laekunud häid soovitusi ja linke, kust ühte või teist asja leida võiks ning ka kriitikat on väga kasulik lugeda, ise lihtsalt ei pane ja tegelikult ei oskagi osasid asju tähele panna.

Olen kuulnud osasid väitmas, nagu olevat majanduskriis paljusid inimesi muutnud paremateks, sest rasked ajad ei jäta ruumi ülbusele ja isekusele. Ka on enam aega märgata, mis ümberringi toimub ja tähele panna teisi inimesi. Võib-olla see on nii, kuid üldiselt arvan, et enamikku ei mõjuta sellised välised asjad. Paljud lihtsalt arvestavad sellega, et headusega jõuab kaugemale! Ka mulle tundub, et asjad on lõputus ringluses, nii ka head mõtted, head sõnad, heateod jne jne, mis mingil õigel hetkel jõuavad tagasi nende omanike juurde.

Näiteks meenub mulle paari aasta tagune aeg, kui ma sattusin ehituspoodi korteri ehitajalt saadud loetelu vajalikest asjadest näpus. Ootasin kannatlikult oma aega, et jõuda müüja jutule, seljataga veel mõned inimesed. Otse töölt tulnuna kõrgete kontsade, seeliku ja kasukaga ma ilmseltgelt ei sobinud konteksti. Seda oli ju kõigile näha. Ühteteist ma muidugi tean ehitusmaailmast, kuid spetsiifiline list asjadest ajas ikka segadusse küll. Ma ei saanud konsultandilt päris selget vastust, milliseid asju täpselt ehitaja mõelnud oli ja kõik seljatagused seda ka kuulsid. Seadsin sammud siiski viidatud riiuli vahele, et ahh, küll ikka leian.

Jõudsin siis kohale ja mulle oli järgenud mees, kes oli järjekorra kohast loobunud, et mulle öelda: “Näen, et Te vist ei satu siia poodi just sageli ja sellepärast pidasin vajalikuks öelda, helistage oma ehitajale ja küsige täpselt üle, milliseid asju ta tahab, muidu kulutate niisama raha ja peate pärast veel aega ka kulutama, et tagasi tulla asju ringi vahetama!” Huvitav, kas ring on saanud täis … loodame!

Mõtle teisiti

november 19, 2009

Linnaplaneerimise hea näide Berliinist: “Pane taara prügikasti kõrvale!”. Väikse asi, kuid sellistest asjadest saavadki kokku suured. Mõistlik on ju arvestada nendega, kellel võib seda pudelit hädasti ehk tarvis minna.

 

Hea, et Berliinis elav Kadri sellele tähelepanu juhtis:)

Kas välklamp võiks fotovarustuses olla…

november 15, 2009

Mis siin salata valgust on meil siis Eestis ikka liiga vähe küll, natuke liialdades ei ole kuue kuu jooksul sisuliselt vahet, kas on hommik või õhtu - ühtmoodi pime kõik. Ja üheksa kuud on enamus ajast lihtsalt sombune. Tahaks  nagu rohkem valgust … mitte, et meie ilmal ja kaamerale lisaks välgu ostmise vahel oleks otsene seos:) tekib ikkagi tunne, et  kas ei peaks soetama fotovarustuse hulka ka välgu.

Milleks seda vaja siis oleks?

Eelkõige tundub mulle, et kõiksugustel hubastel-tubastel üritustel ei ole mõtet kaamerat üldse välja võttagi, sest integreeritud välklamp annab liialt ülevalgustatud tulemuse. Vahel tahaks ka niisama kodus inimesi pildistada. Ka sombustel ilmadel väljas, lähivõtete teravuse seisukohalt tekib vahel tahtmine paremat välku kasutada.

Uurin natuke, millist välku valida…

Hutavat fotovaatamist

november 10, 2009

Vahel tuleb ikka kasuks, kui telekas muude tegemiste taustal kodus käib. Täna jäi mulle kõrvu uudis sellest, et World Press Photo avaldas oktoobri alguses online pressifotode arhiivi alates aastast 1955.

Lisaks ajaloo säilitamise ja tudengitele õppimisvõimaluse pakkumise eesmärgile on selle väärtuseks 54 aasta jooksul võistluste käigus kogunenud trendid ja arengud pressifotograafias üle kogu maailma.

Kaks fotodega jõulukingiideed

oktoober 17, 2009

Mina olen üks nendest, kes juba kindlasti hiljemalt oktoobris hakkab koguma jõulukingiideid ja aegsasti kõik kingid ka valmis teeb/ostab ning tagatipuks peale kuuse tuppatoomist teistes pereliikmetes jõulutunde tekitamiseks need ka varakult kuuse alla sokutab. Detsember on ju alati niigi kiire kuu ja siis ongi hoopis parem rahvast täis poode pidi jooksmise asemel hoopis sõpradega hõõgveini- ja küünlapõletamisüritusi pidada, nö aastat kokku võtta. 

Sellepärast ma vist ei saagi aru nendest inimestest, kes kurdavad, et jõulud on kommertsialiseerunud ja üldse ühed tüütud pühad, sest kinkide ostmiseks peab paksus jopes pikkades sabades trügima, mõttetuid viimase hetke kinke ostma ning tagatipuks veel ka mitu pikka puhkepäeva üle elama:) ihihhihiiii ma juba kujutan, ette kui marru nad lähevad, kui juhtuvad oktoobris lugema mu postitust jõuludest!

Aga nüüd siis asja juurde, seoses fotodega on mul tekkinud kaks kingideed, mille kiirelt üles kriban, et õigel ajal oleks valida, mida kellele kinkida.

Esiteks sattus hiljuti mulle näppu oma fotode ja juttudega fotoraamat, mille Maria oli meisterdanud nii kõrgel tasemel, et sellest kohe tekkis tahtmine ka katsetada. Ideega maksaks näiteks tutvuda siit ja muidugi annab google palju linke. Suurepärane kink vanavanematele lastelaste aasta tegemistest või siis reisikaaslasele ühise viimase reisi tipphetkedest, eks ole ju!

Teiseks avastasin tugevale papile trükitud fotod, mille sõbranna pisitütar kingituseks oli saanud. Fotod nagu fotod ikka, tavaformaat ja kena läige, kuid lastele vastupidavad ning igapäevaselt kättesaadav kena ajaviide endalegi.

Seega jälle mõtteid kingituste listis juures ja vähem stressi tagatud! Mulle endale meeldivate kingituste listi peab nüüd ka üle vaatama, sest ikka ju leidub neid, kes 23ndal küsivad, ei tea, mis see jõuluvana Küllile sellel aastl ka tuua võiks… No ja siis on ju (stressis)küsijal nii palju kergem, kui mul on kohe pikk list mõtetest olemas. Pikk list peab olema ka selleks, et siis ma tegelikult ei tea, millega jõuluvana mind üllatab.