Tag Archives: Reisid

Lõpuks jõudsin fotode töötlemise järjega oma lemmikfotodeni Singapurist – Marina Bay lõputute võimalustega piirkond! Siin on võimalus hästi ja kui on soovi siis, ka kallilt süüa:) siin leidub palju erinevaid kaubanduskeskusi ja vaba aja veetmise kohti, nautida saab soovi korral erinevaid kultuuriüritusi minnes kasvõi nagu vee keskel asuvasse banaanikobarat meenutavasse amfiteatrisse.

Õhtul kella kuue paiku Marina Bay’sse jõudes on tänavad pilvelõhkujate vahel täis valgeid pluuse ja viigipükse ja korrektseid seelikuid. Võiks arvata, et nüüd lähevad küll enamasti Singapuri paari-kolme-aasteste lepingutega tööle tulnud inimesed piirkonna poolt pakutavat nautima, kuid ei. Büroohooned on veel ka südaöösel töötegijaid täis. Seda on hästi näha ühes populaarsemas sky bar’is nimega 1-Altitude. Sissesaamiseks tuleb lunastada pilet hinnaga 18 kohalikku dollarit (ca 11 eurot). Hea muusikaga ja alati rahvarohke baar asub 282 meetri kõrgusel ja pakub 360 kraadist vaadet üle linna. Kindlasti ei jää tähelepanemata õhtul umbes kella kümne paiku valgusvihkudega linna hullutav Marina Bay Sands hotell. Mis on küll 82 meetrit madalam, kuid mille katuseterrassi eeliseks on selle suurus nii, et sinna mahub ka maailma suurim bassein.

Õigupoolest on Marina Bay Sands hotell üks hoone kolmest sambast, lisaks on veel hoones üks kahest Singapuri kasiinost, kunsti- ja teadusmuuseum, konverentsikeskus ja palju palju muud. Ja muidugi tuleb eraldi ära mainida kolme sammast ühendavat ja 340 meetri pikkust taevaparki. Kogu kompleks koos kaubanduskeskuse, kus saad shopata soovi korral ka mööda hoonet läbivat kanalit laevaga edasi liikudes, ja amfiteatriga on merelt kättevõidetud maa. 55 korruseline arhitektuuriline ime oli nii geoloogiline kui ka ehitustehniline väljakutse eelkõige loodusjõudude vastase kindluse saavutamise mõttes. Kokku on tegelikult sambaid 6, kuid kolm nendest toetuvad doomino efekti kombel ülejäänute vastu. Lisades niigi keerukale ehitisele veel ühe ehitustehnilise nüansi.

Moche Safdie poolt projekteertud hoone ehitus kestis kokku erinevatel põhjustel tekkinud seisakutega umbes 6-7 aastat, kuni see lõpuks 2011. aasta alguses omaniku Sheldon Adelson poolt uhkete pidustustega avati.

Samasse piirkonda ehitati 2008. aastal Marina Barrage, mis on üheks Singapuri mageda vee reservuaariks, kuid selle teeb eriliseks tema asukoht otse linna südames. Ühtlasi kaitseb tamm üleujutuste eest ja on lahedaks vaba aja veetmise kohaks. Ja see ei ole veel kõik sellel aastal saab valmib Singapuri teine botaanikaaed, mis vähemalt plaanide kohaselt on rohkem kui muljetavaldav.

Ja kui lõpuks oled Marina Bay’st väsinud ja hakkad hotelli jalutama, siis avastad ainult mõneminutilise jalutuskäigu pärast end ühtäkki tõsisest möllust, sest oled jõudnud klubide, baaride ja restoranide piirkonda nimega Clarke Quay, kust omal ajal sai alguse Singapuri ärikeskuse areng. Vau, ööpäevläbi avatud välikohvikud ja baarid on tõesti kutsuvad. Mind üllatab ainult see, et kohutavalt palju liigub ringi prostituute. Ühe sõnaga siin piirkonnas peavad kõik mehed olema iseäranis ettevaatlikud juhul, kui silmatorkavalt ilus kaunitar just sinuga tuttavaks tahab saada:)

Pärast paljusid heade soovidega ja sooje hüvastijätte jõudsin tagasi Singapuri lennujaama, kust olin alustanud huvitavat teekonda selles väikses-suures riigikeses. Ma  ei olnud märganud, kui kiiresti olin ära harjunud Singapuri organiseeritusega ja selles kehtivad reeglid paari esimese päevaga omaks võtnud. Sain sellest aru, kui lennujaama check-in järjekorras oma korda oodates üks saksa keelt kõnelenud vanapaar lihtsalt järjekorda eiras ja asus kohe oma kodinaid pagasiliftile seadma. Sekundiga tegid ametnikud neile selgeks, et nii need asjad ei käi ja nii pididki hapude nägudega egoistid järjekorra lõppu jalutama.

See vahejuhtum pani mind mõtlema, kui vähe me tegelikult vaatame enda ümber ringi ja mõtleme vahelduseks teistele inimestele või järgime elementaarseid viisakusreegleid. Liiga lihtne on olla isekas ja enesekeskne.

Ma ei teagi, kas keskmise Singapuri inimese viisaka ja hooliva käitumise ning reeglite järgimise taga on selle piirkonna inimeste selline loomus või siis asjaolu, et iga väiksemgi rikkumine toob kaasa keskmiselt  ½ kuni 1/8 kuupalga suuruse trahvi näiteks kasvõi selliste rikkumiste puhul nagu suitsetamine või nätsu närimine avalikus kohas, rääkimata sülitamisest tänaval. Isegi kui pole ette nähtud trahvi ka siis käitutakse kenasti olgus siis näiteks toodud metroo, kus on enamasti korralikud järjekorrad sisenemiseks, vanuritele ja rasedatele pakutakse istet ning ka kõik avalikud tualetid on puhtad ja sisaldavad instruktsioone korralikuks kätepesuks ja tualeti kasutamiseks jne jne.

Ilmselt saab kõik alguse sellest, et juba lasteaiast alates on kõigile kohalikele reeglid teada ha aktsepteeritud. Tegelikult tundubki, et tähelepanu peaks suunduma muudatuste osas lastele. Ka Eestistoimub ju edukaid kapmaaniaid just lasteaia tasandil, kohe meenub helkurikampaania, mille lapsed ka kodustele edasi kannavad ja nii teavad pärast kõik, et helkurit peab kandma. Miks ka mitte alustada teiste ühiskonnas peavalu tekitavate asjade parandamist just lasteaiast?!

Teisalt võib selline reguleeritus tunduda piiravana ja seada küsimärgi alla demokraatia. On võimalus, et ka pahaaimamatult satud vastuollu mõne karmi seaduse pügalaga ja pead välja käima suure summa trahvi või koguni vangi minema. Jah, olen nõus, sest tundsin pärast Singapuri reeglitega põhjalikku tutvumist ennast lennujaamas pisut kõhedalt – kas on ikka kõik minu pagasiga korras, kas olen ikka kõiki reegleid järginud vms. Teada ju on, et näiteks maksuvõlglastel ei lubata riigist lahkuda, muudest karmimatest rikkumistest rääkimata. Siiski mulle meeldib enam Singapuris viibides valitsenud kindlustunne näiteks varahommikul või hilisõhtul ringi liikudes või kasvõi noortekambast möödudes sülitamise või suitsuga pihtasaamise võimatuse osas.

Ühe sõnaga sisenesin mõtisklevalt lõpuks Singapuri lennujaama ja olin valmis tavapäraseks, leidsin eest aga selleks korraks viimaseks jäänud hooliva üllatuse: mõnusad lamamistoolid killukeses troopikaoaasis, tasuta jalamassaaži, sama odava võimaluse süüa õhtust kui linnas sees (4.30 SDG ehk ca 2,6 eurot) ja tasuta interneti. Mulle üllatusena läbisin alles oma väravas turvakontrolli. Tõesti selle peale ma ei saa aru, miks üldiselt lennujaamades tekib tunne, et sind seal ei oodata…

Igatahes tundus mulle pärast seda Frankfurdi lennujaam nagu külm dušš -  mugavalt istuda kuskil ei saa, kitsastesse kohvikutesse minek oma käsipagasiga on lihtsalt mõttetu ja kui lõpuks ikka mahud kuskile kohvikusse ja ennast seal natukenegi mugavamalt sisse sead, siis saad ettekandjalt viisaka ja vastiku naeratusega nähvata ning kõigele sellele lisaks on hinnad nii kõrged, et ajab naerma. Võõras tundus mulle kohvitopsi ja ajalehe endast maha jätmine toolile, kellelegi teisele koristada … endale märkamatult viskasin need kohe seal samas kõrval asunud prügikasti. Maailma muuta ei saa, ennast aga paremaks ja teiste suhtes tähelepanelikumaks küll! Singapur pani mind mõtlema!