Tag Archives: Venetsueela2008

Auto peatus ja hetkeks tekkinud vaikuses oli kuulda vihmasabinat auto aknaklaasile. See kestis vaid hetke, sest siis küsis mees: “Abiellume siis, kui ma tagasi tulen, eks!”. “No jummel küll, mida veel?! Ma näen sind kolmandat korda!!!” mõtles naine, soovis vastuseks hoopis häid seiklusi teiselpool maakera ja astus autost otse poriloiku. Hea, et kummikud olid jalas. Ja kui siis järjest sagedamini vihma hakkas sadama, ilm muutus aina õelamaks ja õelamaks ning kõned skype’s pikemaks ja pikemaks, siis juhtuski nii, et naine ostis pärast uuaastatralli lennupiletid Caracasesse. Naise töökaaslase küsiv ja hämmeldunud pilk oli hetkeliseks äratuseks. No tõesti, miks just Venetsueela ja miks minna kolmeks nädalaks reisile inimesega, keda ei tunne ja veel seljakotiga ?!?! Ei tea, vahel asjad lihtsalt juhtuvad.

Tõepoolest ei olnud naine kunagi käinud reisil ilma kohvrita, niisamuti oli ta veendunud, et kõige paremini puhkab ta kallis hotellis basseini ääres päikest võttes, kokteile juues, õhtul shopates ja reisi jooksul mõnel paaripäevasel tripil ümberkaudseid turistilõkse külastades. Sellepärast oli ta esimese hooga mehe käsu peale osta seljakott, reisirätik ja reisilinad väga üllatunud. Aga kuna lennupiletid juba olid olemas, siis pidi silma kinni pigistama, kohvri garderoobinurka tagasi veeretama ja käsku täitma. Õnneks ei kaalu suvekleidi tuhkagi ja neid saab palju ka seljakotti kaasa pakkida.

Seljakott 12 kg kolmeks nädalaks pakitud, kõik juhised mehelt Caracasesse jõudmisel meelde jäetud – ehteid mitte kanda, raha lennujaamas ebasoodsa kursi tõttu mitte vahetada ja olla ettevaatlik – ootaski naine lõpuks pärast mitmeid ümberistumisi Lissabonis lendu üle Atlandi. Lennikule läks aga umbes 10 inimest ja vot see oli juba superimelik. Kogu seltskond tutvus pika lennu jooksul ja naine sai jälle juhiseid helistada kohe kellelegi lennukilt lahkumata üksi lennujaamast, kui peaks juhtuma, et mees ei tule talle lennujaama vastu. Jah, hoiatati otse linna ohtlikkuse eest. Tegelikult ei mõelnud naine aga muust kui sellest, et näeks juba meest ja veeta mõnus puhkus päikse käes. Nii venis selle lennu iga minut nagu iga tund ja pikemat lendu kui see oli pole ilmaski olemas.

 Lõpuks maandus lennuk Venetsueelas ja lennujaama ukse juures ootaski mees. mmmmmagus oli see kohtumine!

Kohe selgus, et Caracas ei ole tõepoolest linn, kus tahaks pikemalt kui 24 tundi viibida, sest linna arhitektuur on õudne, liiklusummikud takistavad linna sisse ja väljasõitu, kõrval tänavasse sattumisel ootavad ees ohtlikud narkomaanid, kelle reageerimisvõime on turisti nähes õnneks nii aeglane, et jõuad enne plehku pista. Nii otsustatigi, et esmalt suundutakse mööda rannikut idasuunas sihiga Isla Margaritale, siis kaugele lõunasse Brasiilia piiri äärde Santa Elenasse ja lõpetuseks Caracasest lääne poole Puerto Colombiasse.

Sõit Isla Margaritale kestis ööbussiga liiklusõnnetusest ummiku tõttu pea 24 tundi ja peab ütlema, et see oli päris hull katsumus. Nimelt oli buss kui külmkapp, tagumiste istmete inimesed said isegi aknaklaasilt jääd karastusjoogi jahutamiseks kraapida. Mees ja naine ladusid kõik kaasasolevad riided selga ja siis oli ka ikkagi külm. Isla Margarita iseenesest ei jättnud aga väga sügavat mujelt. Muljetavaldavam oli näha sadamas, kust laevad saarele sõitsid ühel neist Tallinki reklaami:) Isla Margaritast hoopis lahedamaks kohaks osutus saare lähedal mandril asuv kaluriküla Santa Fe. Öömaja ei olnud suurem asi, kuid selle eest odav. Päeval sõitsid mees ja naine paadiga mõnele väiksele paradiisisaarele, kus sai rahulikult otsida inimtühja rannakese, kuulata muusikat, osta kaluritelt värskeid autreid, teel tagasi õhtul delfiinidega võidu sõita, päikeseloojangut vaadata ja pärast rannas liival juttu puhuda. Hommikul juua ühe piimakokteili ja jälle korrata sama päevagraafikut. Huvitaval kombel oli päike nii terav nagu ei kuskil mujal maailmas võrreldavates kohtades. Kogu selle päikselise puhkuse pahupooleks oli see, et naine sai päris olulise lauba päiksepõletuse.  

No, ja kui siis mingi hetk tekkis tunne, et nüüd võiks kuskile lõuna poole edasi liikuda, siis otsustati nii ja naa ning lõpuks said sihiks džunglid ja table mountain‘id Venetsueela lõunaosas. Ja kui Brasiilia piiri äärde teele asuti, siis meenus kohe see külkapis sõitmise tunne ja sellepärast osteti turult soe fliistekk. Mis olgu etteruttavalt öeldud reisi pärast truu kaaslasena mehega veel kolm kuud Ladina-Ameerikas ja jõudis lõpuks Eestisse. Pärast pikka sõitu ööbussis ja ühte ümberistumist jõutigi lõpuks sihtpunkti Santa Elena‘sse. Linnake oli armas, kuigi seoses Semana Santaga (kohalike vaba nädal) ülerahvastatud. Pärast pikka kauplemist õnnestus saada ka armsate tikandite ja heegeldustega kaunistatud tuba ööbimiseks. Hetkeks tekkis tunne, et tegelikult ongi kõik linna öömajad täis ja tuleb ei tea kus esimene öö mööda saata.

Kui öömaja olemas, esimene kokteil ära joodud, natukene reisivate seljakotireisijatega juttu puhutud tekkis tunne, et nüüd oleks hea meelega planeerinud järgmiseks päevaks paari-kolmepäevase retke table mountain‘ide, koskede vaatamiseks ning matkamiseks. Selgus aga, et tõesti kõik säärased reisid on jällegi broneeritud ja kohti pole. Siiski leiti lõpuks pakkumine, mis sisaldas paaripäevast matkamist džunglis ja elamist kohaliku indiaaninaise onnis. Ja vot see oli tõesti originaalne elamus. 

Pärast pikka päeva matkamist ja kohalike, tädikese sugulaste, onnides külas käies magati võrkkiikedes, kuulati metsikuid hääli, vaadati tähistaevast ja kuulati indiaaninaise jutte tema elust-olust. Päevase matka käigus oli mingi hetk hakanud kõvasti sadama, kohe nii kõvasti, et pikem peatus ühe kaevandaja perekonna katusealuses tehti. Selgus, et kogu perekond oli teemantite leidmise lootuses siin tööd tegemas. Kahjuks oli maavarikkus suurema osa maastikust ära rikkunud, inimeste veevarustuse kohati lõpetanud, džungel hävinenud ja taimed kuivanud. Siin seal vingerdasid helepruunid ussid mööda pragunenud pinnast. Kui vihm järele jäi matkati edasi, hakkas hämarduma ja naisel hakkas tunduma, et silme ees nagu sädeleb. Ja sädeleski, sest pärast vihma olid lendlema hakanud meie jaaniussi suurused helendavad tiibadega putukad ja jalgrada kulges nagu mööda muinasjutumaad. Ime! 

Pärast indiaaninaise juurest lahkumist veedeti veel mõned päevad Santa Elenas, sest ka kõik teised kohalereisinud tahtsid tagasi kodudesse Põhja-Venetsueelas sõita ja sellepärast pidi natukene ootama. Otsustati sõita üle piiri Brasiiliasse sularaha tooma, et parema kursiga see ümber vahetada.

Lõpuks õnnestus siiski jälle tagasi Caracasesse jõuda ja sealt edasi rannikut pidi laanesuunas. Bussisõit oli väga vaevaline, sest rannajoon oli nii käänuline, et sisuliselt kulus umbes 100 km läbimiseks üle poole päeva. Lõpuks pärats lühemaid peatusi otsustati pikemalt jääda väiksesse kohakesse nimega Puerto Colombia. Kohakese hinnatse oli madal,  õnnestus leida luksulik öömaja koos sooja veega. Olgu öeldud, et mitte igalpool ei lubatud endale sellist priiskamist:) Aga reisi lõpetuseks tehti mõned järeleandmised mehe poolt.

Ja pärast neljapäevast päevitamist ja lebotamist pidigi naine juba hakkama tagasi Eestisse lendama. Venetsueela oli tore, sest seal ootas keegi. Tore, et keegi sundis naist katsetama midagi teistsugust selle kõige ehedamas vormis. Praegu on naine veendunud, et reis see on ikka seljakotiga seda kõige originaalsemat, rahulikumat ja ootamatumat taga otsides.

Muidu üldiselt peab ütlema, et ega selles riigis midagi nii väga üllatavat polnud. Kuigi jah inimesed oli väga sõbralikud, bensiini hind oli nii odav, et selle arvutamine ajas alati segadusse, lihtrahva hulgas leidub nii palju tõsiselt ülekaalulisi inimesi, et naine oli paar päeva pärast saabumist veenunud, et tegu on ikka mingi haigusega. Samas kui aga sai selgeks, kui palju on erinevates linnades koogi- ja magusa poode, siis tegelikult pole midagi üllatavat. Tavapärane söök ei olnud midagi erilist kui mereannid välja arvata. Päike oli erakordselt karm ja bürakraatiat oli ka omajagu. Läbiotsimised kohaliku politsei poolt olid tavapärased nii randa minnes kui ka ööbussiga sõites.

Peamine, mida Vetetsueelasse reisima minna, meeles pidada on:

- mitte ajastada reisi Semana Santa’le, siis reisib kogu riik (bussid on täis ja pileteid ei ole, ööbimiskoha leidmine on raske ja rahvast on igal poolt liiga palju)

- riigis on odav reisida, kui õnnestub hea kursiga raha vahetada 

- ööbussile minnes võta kaasa kõige soojemad riided, mis sul kaasas on või osta turult tekk

- õpi eelnevalt natukene hispaania keelt

- lennukile minnes varu tavapärasest kauem aega, sest lõputute kontrollpunkide sabades lendab aeg kiiresti